Lastevanematele

1

SÕNAKUULMATUTEST LASTEST ja veelgi sõnakuulmatumatest täiskasvanutest  

ütled näiteks - "kena päeva! "kellelegi hommikul........ ja...... mis edasi?

....kas sellel sõnal kena päeva! on ka jõudu? kas kellegi päev muutub sellest ka tõepoolest kenamaks?

või need on tühipaljad sõnad?

kuidas need sõnad muutuksid jõuks, et lähebki.....kellegi päev kenaks......

kas  mu sõnad võivad JÕUKS minna?

ja et me mitte ainult ei USUKS seda sinisilmselt, vaid ka tunneksime ära, et see on nii

et see ongi nii

et mu päev on kenam tänu sulle.....

ja oskame vastu võtta ka seda soovi teiselt inimeselt kui jõudu.....

mitte kui lihtsalt sõnakõlksu

ja ka tänada, sest tänu sulle ju!

 

ammuvanasti kerisid inimesed päevas kümneid kordi-

issand heida armu  issand heida armu  issand heida armu….

küll enne tööd ja pärast tööd

ja ärgates ja magama minnes

ja ikkagi issand ei heitnud kõigile armu

ikkagi ei saanud last need , kes seda hirmsasti tahtsid saada

ikkagi ei saanud need terveks, kes niiväga tahtsid seda saada

ikkagi karistas Jumal neid, keda ta meie arust poleks pidanud karistama

eks Tammsaare Tõde ja õigus ketrab ju neid samu mõtteid.....

et jumal ei kuula enam inimese sõna.....

maailm on ikka täitsa tagurpidi, et Jumal peab inimeste sõna kuulama   :)

 

inimesed aimasid seda ette, et sõna hakkab kaotama oma esialgset jõudu

ja see omadus, see sõnavõime vahetatakse vabaduse vastu

sest ammu ammu, kui sõnal oli jõud, polnud veel vabadust inimesel

ja kui on nüüd vabadus, pole enam jõudu sõnas

täpselt nii nagu lastel praegu

lastel puudub ju absoluutselt vabadus, aga sõnaga on neil veel seos

nad usuvad iga sõna

kui ma näitan neile valget paberit ja ütlen - see on must, usuvad nad seda

ja kui näitan musta paberit ja ütlen - see on valge, siis nad ka usuvad seda

sest nad usuvad sõna rohkem kui paberit

aga meie, täiskasvanud, usume rohkem paberit kui sõna

näiteks ma ütlen - võtame tööle selle õpetaja! ta on hea õpetaja!

kool vastab aga kohe - aga näita paberit!

sest õpetaja peab vastama kvalifikatsiooni nõuetele.....

 

 

tegelikult ei kuule meie -täiskasvanud - enam sõnu,

rääkimata kuulamisest

kuidas saabki kuulata, kui enam ei kuule

polegi midagi enam ju kuulata

ja seda märkavad muuseas ka meie lapsed

et täiskasvanud ei kuule enam sõnu

ei kuula enam sõnu, ei kuula enam sõna

ei pea enam sõna mittemillekski enamaks kui üheks HÄÄLIKUPUDRUKS

ja nii polegi vaja ka enam lastel täiskasvanute sõna kuulata  :)

sest me oleme ju neile eeskujuks iga päev

 

selline mõtete tühi ketramine jätkub tänasel päeval täie hooga -

näiteks hiljutine telesaade koolikiusamisest

kus stuudiosse oli kutsutud eksperdid ja kannatanud

ja ametnikud ja muidu-targad

ja kõik nad kerisid üheskoos jalgratast, mis edasi ei liikunud

lõputult

ja keegi ei märganud et kett on maas rattalt

et selline mõtete kerimine ei vii kuhugi

mis see siis on? kuidas seda nimetada?

 OSAVÕTMATUS?

andmata midagi iseendast?

sidumatus?

tühi abstraktne lõputu sõnade kerimine.....

mis ei vii edasi....

 

eelkoolis me püüame last siduda sellega, mida ta teeb....

tähed on ühesuurused     tähed on ilusad        IGA täht on ilus

töötan töötan hoolega     olen väga tubli laps       mulle meeldib õppida

 

need ei ole tühjad sõnad

ja abstraktne kerimine

see on jõud

tilk tilga haaval   sõna sõna haaval   samasse kohta

samamoodi  samal viisil

iga päev

 

rütmil on JÕUD

seda inimesed teavad ja teadsid

kui me midagi ei JÕUA

kui asi edasi liigu

siis hüüame ju rütmis - ÜKS KAKS KOLM JA KORRAGA

ja lõpuks hakkabki vanker liikuma.....

 

näete

sellele tühjale kerimisele tuleb vastu seada

tugevad mõtted   läbimõeldud teod   vaimsus    õige hoiak   õige suhtumine

väärikad teod   moraalne selgroog

tuleb TEHA

mitte kedrata

mitte sõnapudrutada:

jutustada lastele õigel ajal õigeid jutte

et nad oleksid kuulnud juttu näiteks Minotaurusest ja labürindist ja Ariadne lõngast

sest ühel hetkel elus on väga seda lugu vaja teada...... et kuidas endal elulabürindist välja saada.....

tuleb panna lapsed vaikusega vastamisi, et nad kuuleksid sõnu

/muuseas - kas olete kuulanud eelkooli algusringis vaikust, mis on mu sõnade vahel?/

lapsed tuleb panna esmalt vaikust kuulama, siis nad hakkavad kuulma ka sõnu vaikuses

ja panna lapsed uskuma, et sõnad ja teod langevad kokku

mitte vastupidi, et laste ümber on sõnad ja sõnad ja sõnad, aga tegusid pole

et teod on hoopis teised

 

sellest tekibki laste sõnakuulmatus

sest laps võib olla ümbritsetud sõnapidamatusest

mõelge järele - kuipalju ja kas kuulevad teie lapsed silmakirjalikke sõnu enda ümber?

abitust sõnade taga

saamatust sõnade taga

enesekesksust, täiskasvanu mugavust

aga laps tahab enda ümber kogeda KOSMOST

korda ja ilu   rahu ja ilu

aga selle asemel kohtab tihtilugu KAOST

segadust ja saamatust

tühje sõnu

mida keritakse ja keritakse tühjalt

et oleks tehtud    ÄRA tehtud    ja kõik

 

nii et selle kõigega tuleb tegeleda

ja seda märgata

nüüd ma ütlen midagi väga tähtsat….

inimese KÕIK soovid lähevad täide,

kui sõna saab tagasi oma jõu

kui sõnad lähevad huultelt tagasi südamesse

ja helisevad lakkamatult hinges

nagu KIRIKUKELLAD

nagu see kirikukell Arvo Pärdi keskuses kabeli kõrval....... siseõues...... raamatukogu ukse taga.....

see kell ootab igaühes meis

seda hetke

kui see uuesti helisema hakkab.........

 

tasub meenutada Juhan Liivi luuletust

Kui mina olin veel väikene mees

üks helin mul helises rinna sees

ja kui mina sirgusin suuremaks

läks helingi rinna sees kangemaks

siin Juhan Liiv muidugi eksib

õige on nii - läks helingi rinna sees nõrgemaks ja nõrgemaks ja nõrgemaks

kuniks jääb vait täiesti

helin rinna sees enam ei helise.....

 

jah

lapsed ONGI jumal meie jaoks

kellel meil Jumalat enam pole

õigemini niit nõiutud Jumalani

või Ariadne lõng

mis juhatab tee välja labürindist

kus ootab ees kuri koll Minotaurus

ja tahab sind ära süüa....  :)

aga äkki Minotaurus ongi mind/sind juba "ära söönud"  ?    :)

aga lugege seda kreeka müüti.....

kui see lugu on jäänud kuulmata lapsepõlves

 

see, millest kirjutasin, on muidugi ideaal

ja samas igapäevane elupraktika

 

2

ARMASTUSEST JA MÕÕDUST JA PUUKIRSTUS KINNI OLEMISEST

kuidas lapse ette minna?

kuidas lapse ees olla?

missuguse suhtumisega?

et meie - täiskasvanud - oleme õpetajad ja kasvatajad?

targad?

mis peaks täiskasvanu pilgus lapsele kõnelema?

(kui ütleme näiteks eelkoolis, et vaata õpetajale otsa.......)

... õpetaja/täiskasvanu/lapsevanema pilgus peaks lapsele kõnelema äratundmine,

et laps ei ela sellises reaalsuses/tegelikkuses nagu meie - täiskasvanud

lapsed alles "näevad ärkvel und" nö tegelikkusest

see meie reaalsus, see sebimine, see kohati mõttetu sahmerdamine, pudipadi, oleks nagu unenägu lapsele veel kõik, mis tegelikkusele vaid  OSUTAB

ja hops! ühel päeval, ühel hetkel laps märkab  õpetajat/täiskasvanut

õpetajast/täiskasvanust saab temale/võib saada  õlekõrs, MÕÕT,

selle ümbritseva tegelikkuse mõõt

õpetaja teab

õpetaja on

õpetaja on hea

isa teab

isa on

isa on hea

lapse olek niisiis on nagu ärkvel une nägemine

mis oma sisuga tegelikkusele vaid osutab

just OSUTAB, mitte veel täiesti ei vasta

laps ISE aga on alles põhiliselt mujal

ühes "teises maailmas",

mille ta varsti unustab

ja mille meie - täiskasvanud - oleme unustanud

(ehk Pärdi muusika aitab seda meil uuesti meelde tuletada)

 

lapsega võrreldes oleme meie – täiskasvanud -

nagu see naine (Uma Thurman), kes Tarantino filmis Kill Bill puukirstu naelutati

 

iga laps "naelutatakse " ka mingil hetkel täpselt samamoodi

kust enam välja ei saa,

kõik!

maa alla!

ja suurte naeltega  kinni

ja oledki kinni seotud käte ja jalgadega seal ....

 

see toimub täpsemalt siis, kui lapsel on murdeiga

kogu murdeiga on lapsele "maailma teistpidi pöördumine"

senine maailm tõmmatakse nagu kinnas pahupidi

ja see on väga valus,

sama valus nagu selles puukirstus kinni olemine seal filmis

ja AINUS TOIT siis, ainus valguskiir lapsele murdeeas on ARMASTUS, mida laps enda ümber on kogenud,

armastus, mis kumab lapsepõlvest

mälestus armastusest inimeste vahel, mida laps on näinud ja tundnud

armastusest tööde ja tegemiste vastu

armastusest lähedaste vastu

isa armastusest

isa mõõtmatust armastusest

autunne

sõprus

ausus

kohusetunne

mida laps koges lapsepõlves enda ümber

ja täiskasvanutes,

kellest mõõtu võtta

sellesama  armastusmälestuse, armastussuutlikkuse abil on võimalik  uuesti sellest Kill Bill filmi  "puukirstust" välja saada…

kunagi hiljem....

...seepärast tulebki lapse olemust mõista, ära tunda.....

ja lapsed tuletavad meile ise meelde, kust me oleme tulnud,

sellepärast meil ongi lapsed

et teiseltpoolt lapsed on meile – täiskasvanutele-  õlekõrs, MÕÕT

tee

ja vastupidi ka

 

 

3

LAPSE ÜLENDAMISEST JA ALANDAMISEST

last ei tule õpetada/kasvatada tänapäeval, vaid ülendada

see tähendab juhtida teda tegevuste-situatsioonide juurde, kus ta tunneb, et

nii on õige

nii on hästi

nii on ilus

ja siis seda KORRATA ja korrata ja korrata

ja siis sellest kujundada HARJUMUS

mitte vastupidi, et laps põrkab vastu kogemust:

jälle olin ma paha

jälle mul on koledasti

jälle ma käitusin halvasti

jälle mul ei olnud õigus

jälle mul ei ole sõpru

 

siis tekib trots ja suutmatuse tunne

ja lõpuks alandus

mitte ülendus

 

igas meis elab veel üks inimene, kes tahab kõike teha paremini kui eile

olla parem

olla õiglasem

olla puhtam

MOTIVATSIOON tekib nende kahe mina kohtumisel

sild, rütm, side nende vahel

kui seda silda pole, siis pole ka motivatsiooni

ja õpetaja ülesanne ongi luua rütm, side, sild lapses selle kahe mina vahel,

motivatsioon,

mis ongi ülendamine

kui need 2 mina inimeses kohtuvad, tekib sünergia,

me nimetame seda elus ka tahtejõuks

lapses on see selgem ja tugevam ja ehedam veel kõik

kui meis endis - täiskasvanutes

seepärast peame õppima ka lastelt

mitte neid niiväga "õpetama ja kasvatama" mingite oma stereotüüpide järgi,

et nii ju ON

nii ju TEHAKSE

nii ju on KOGU AEG TEHTUD

vaid neid kuulama

ja jälgima

ja seepärast me eelkoolis jälgime väga tähelepanelikult iga lapse tähte, mida ta kirjutab

mitte eesmärk pole teha ÄRA

ruttu

palju

kuidagimoodi

vaid maalida iga oma tähte

 

Arvo Pärt õpetab meile ka seda

ta õpetab meid iga üksikut heli kuulama

ja seepärast Pärdi muusika ka ülendab meid

ja lapse edusammud ülendavad ka meid - kes me last suuname selle äratundmiseni

et täna on parem

nii on õigem

nii on ilusam

see on meie püüdlus eelkoolis

tähtis ei ole see, et laps meile silma vaatab tervitamise ajal,

vaid see, et laps meid sel hetkel vaatab ja näeb ja ära tunneb,

et meie olemegi need,

keda ta on oodanud-

Õ P E T A J A -

ja nii hakkab muutuma ka lapse silmavaade

kust peegeldub see ülendumine

nii et näete - meie töö mõõduks eelkoolis on see

et lapse silmavaade muutuks

et ta hakkab mõistma koolitöö tõsidust

ja temas kohtuvad need 2 mina, kellest kirjutasin