Lastevanematele
1
SÕNAKUULMATUTEST LASTEST ja veelgi sõnakuulmatumatest täiskasvanutest
ütled näiteks - "kena päeva! "kellelegi hommikul........ ja...... mis edasi?
....kas sellel sõnal kena päeva! on ka jõudu? kas kellegi päev muutub sellest ka tõepoolest kenamaks?
või need on tühipaljad sõnad?
kuidas need sõnad muutuksid jõuks, et lähebki.....kellegi päev kenaks......
kas mu sõnad võivad JÕUKS minna?
ja et me mitte ainult ei USUKS seda sinisilmselt, vaid ka tunneksime ära, et see on nii
et see ongi nii
et mu päev on kenam tänu sulle.....
ja oskame vastu võtta ka seda soovi teiselt inimeselt kui jõudu.....
mitte kui lihtsalt sõnakõlksu
ja ka tänada, sest tänu sulle ju!
ammuvanasti kerisid inimesed päevas kümneid kordi-
issand heida armu issand heida armu issand heida armu….
küll enne tööd ja pärast tööd
ja ärgates ja magama minnes
ja ikkagi issand ei heitnud kõigile armu
ikkagi ei saanud last need , kes seda hirmsasti tahtsid saada
ikkagi ei saanud need terveks, kes niiväga tahtsid seda saada
ikkagi karistas Jumal neid, keda ta meie arust poleks pidanud karistama
eks Tammsaare Tõde ja õigus ketrab ju neid samu mõtteid.....
et jumal ei kuula enam inimese sõna.....
maailm on ikka täitsa tagurpidi, et Jumal peab inimeste sõna kuulama :)
inimesed aimasid seda ette, et sõna hakkab kaotama oma esialgset jõudu
ja see omadus, see sõnavõime vahetatakse vabaduse vastu
sest ammu ammu, kui sõnal oli jõud, polnud veel vabadust inimesel
ja kui on nüüd vabadus, pole enam jõudu sõnas
täpselt nii nagu lastel praegu
lastel puudub ju absoluutselt vabadus, aga sõnaga on neil veel seos
nad usuvad iga sõna
kui ma näitan neile valget paberit ja ütlen - see on must, usuvad nad seda
ja kui näitan musta paberit ja ütlen - see on valge, siis nad ka usuvad seda
sest nad usuvad sõna rohkem kui paberit
aga meie, täiskasvanud, usume rohkem paberit kui sõna
näiteks ma ütlen - võtame tööle selle õpetaja! ta on hea õpetaja!
kool vastab aga kohe - aga näita paberit!
sest õpetaja peab vastama kvalifikatsiooni nõuetele.....
tegelikult ei kuule meie -täiskasvanud - enam sõnu,
rääkimata kuulamisest
kuidas saabki kuulata, kui enam ei kuule
polegi midagi enam ju kuulata
ja seda märkavad muuseas ka meie lapsed
et täiskasvanud ei kuule enam sõnu
ei kuula enam sõnu, ei kuula enam sõna
ei pea enam Sõna mittemillekski enamaks kui üheks häälitsuseks
ja nii polegi vaja ka enam lastel täiskasvanute sõna kuulata :)
sest me oleme ju neile eeskujuks iga päev
selline mõtete tühi ketramine jätkub tänasel päeval täie hooga -
näiteks hiljutine telesaade koolikiusamisest
kus stuudiosse oli kutsutud eksperdid ja kannatanud
ja ametnikud ja muidu-targad
ja kõik nad kerisid üheskoos jalgratast, mis edasi ei liikunud
lõputult
ja keegi ei märganud et kett on maas rattalt
et selline mõtete kerimine ei vii kuhugi
mis see siis on? kuidas seda nimetada?
OSAVÕTMATUS?
andmata midagi iseendast?
sidumatus?
tühi abstraktne lõputu sõnade kerimine.....
mis ei vii edasi....
eelkoolis me püüame last siduda sellega, mida ta teeb....
tähed on ühesuurused tähed on ilusad IGA täht on ilus
töötan töötan hoolega olen väga tubli laps mulle meeldib õppida
need ei ole tühjad sõnad
ja abstraktne kerimine
see on jõud
tilk tilga haaval sõna sõna haaval samasse kohta
samamoodi samal viisil
iga päev
rütmil on JÕUD
seda inimesed teavad ja teadsid
kui me midagi ei JÕUA
kui asi edasi liigu
siis hüüame ju rütmis - ÜKS KAKS KOLM JA KORRAGA
ja lõpuks hakkabki vanker liikuma.....
näete
sellele tühjale kerimisele tuleb vastu seada
tugevad mõtted läbimõeldud teod vaimsus õige hoiak õige suhtumine
väärikad teod moraalne selgroog
tuleb TEHA
mitte kedrata
mitte sõnapudrutada:
jutustada lastele õigel ajal õigeid jutte
et nad oleksid kuulnud juttu näiteks Minotaurusest ja labürindist ja Ariadne lõngast
sest ühel hetkel elus on väga seda lugu vaja teada...... et kuidas endal elulabürindist välja saada.....
tuleb panna lapsed vaikusega vastamisi, et nad kuuleksid sõnu
/muuseas - kas olete kuulanud eelkooli algusringis vaikust, mis on mu sõnade vahel?/
lapsed tuleb panna esmalt vaikust kuulama, siis nad hakkavad kuulma ka sõnu vaikuses
ja panna lapsed uskuma, et sõnad ja teod langevad kokku
mitte vastupidi, et laste ümber on sõnad ja sõnad ja sõnad, aga tegusid pole
et teod on hoopis teised
sellest tekibki laste sõnakuulmatus
sest laps võib olla ümbritsetud sõnapidamatusest
mõelge järele - kuipalju ja kas kuulevad teie lapsed silmakirjalikke sõnu enda ümber?
abitust sõnade taga
saamatust sõnade taga
enesekesksust, täiskasvanu mugavust
aga laps tahab enda ümber kogeda KOSMOST
korda ja ilu rahu ja ilu
aga selle asemel kohtab tihtilugu KAOST
segadust ja saamatust
tühje sõnu
mida keritakse ja keritakse tühjalt
et oleks tehtud ÄRA tehtud ja kõik
nii et selle kõigega tuleb tegeleda
ja seda märgata
nüüd ma ütlen midagi väga tähtsat….
inimese KÕIK soovid lähevad täide,
kui sõna saab tagasi oma jõu
kui sõnad lähevad huultelt tagasi südamesse
ja helisevad lakkamatult hinges
nagu KIRIKUKELLAD
nagu see kirikukell Arvo Pärdi keskuses kabeli kõrval....... siseõues...... raamatukogu ukse taga.....
see kell ootab igaühes meis
seda hetke
kui see uuesti helisema hakkab.........
tasub meenutada Juhan Liivi luuletust
Kui mina olin veel väikene mees
üks helin mul helises rinna sees
ja kui mina sirgusin suuremaks
läks helingi rinna sees kangemaks
siin Juhan Liiv muidugi eksib
õige on nii - läks helingi rinna sees nõrgemaks ja nõrgemaks ja nõrgemaks
kuniks jääb vait täiesti
helin rinna sees enam ei helise.....
jah
lapsed ONGI jumal meie jaoks
kellel meil Jumalat enam pole
õigemini niit nõiutud Jumalani
või Ariadne lõng
mis juhatab tee välja labürindist
kus ootab ees kuri koll Minotaurus
ja tahab sind ära süüa.... :)
aga äkki Minotaurus ongi mind/sind juba "ära söönud" ? :)
aga lugege seda kreeka müüti.....
kui see lugu on jäänud kuulmata lapsepõlves
see, millest kirjutasin, on muidugi ideaal
ja samas igapäevane elupraktika
2
ARMASTUSEST JA MÕÕDUST JA PUUKIRSTUS KINNI OLEMISEST
kuidas lapse ette minna?
kuidas lapse ees olla?
missuguse suhtumisega?
et meie - täiskasvanud - oleme õpetajad ja kasvatajad?
targad?
mis peaks täiskasvanu pilgus lapsele kõnelema?
(kui ütleme näiteks eelkoolis, et vaata õpetajale otsa.......)
... õpetaja/täiskasvanu/lapsevanema pilgus peaks lapsele kõnelema äratundmine,
et laps ei ela sellises reaalsuses/tegelikkuses nagu meie - täiskasvanud
lapsed alles "näevad ärkvel und" nö tegelikkusest
see meie reaalsus, see sebimine, see kohati mõttetu sahmerdamine, pudipadi, oleks nagu unenägu lapsele veel kõik, mis tegelikkusele vaid OSUTAB
ja hops! ühel päeval, ühel hetkel laps märkab õpetajat/täiskasvanut
õpetajast/täiskasvanust saab temale/võib saada õlekõrs, MÕÕT,
selle ümbritseva tegelikkuse mõõt
õpetaja teab
õpetaja on
õpetaja on hea
isa teab
isa on
isa on hea
lapse olek niisiis on nagu ärkvel une nägemine
mis oma sisuga tegelikkusele vaid osutab
just OSUTAB, mitte veel täiesti ei vasta
laps ISE aga on alles põhiliselt mujal
ühes "teises maailmas",
mille ta varsti unustab
ja mille meie - täiskasvanud - oleme unustanud
(ehk Pärdi muusika aitab seda meil uuesti meelde tuletada)
lapsega võrreldes oleme meie – täiskasvanud -
nagu see naine (Uma Thurman), kes Tarantino filmis Kill Bill puukirstu naelutati
iga laps "naelutatakse " ka mingil hetkel täpselt samamoodi
kust enam välja ei saa,
kõik!
maa alla!
ja suurte naeltega kinni
ja oledki kinni seotud käte ja jalgadega seal ....
see toimub täpsemalt siis, kui lapsel on murdeiga
kogu murdeiga on lapsele "maailma teistpidi pöördumine"
senine maailm tõmmatakse nagu kinnas pahupidi
ja see on väga valus,
sama valus nagu selles puukirstus kinni olemine seal filmis
ja AINUS TOIT siis, ainus valguskiir lapsele murdeeas on ARMASTUS, mida laps enda ümber on kogenud,
armastus, mis kumab lapsepõlvest
mälestus armastusest inimeste vahel, mida laps on näinud ja tundnud
armastusest tööde ja tegemiste vastu
armastusest lähedaste vastu
isa armastusest
isa mõõtmatust armastusest
autunne
sõprus
ausus
kohusetunne
mida laps koges lapsepõlves enda ümber
ja täiskasvanutes,
kellest mõõtu võtta
sellesama armastusmälestuse, armastussuutlikkuse abil on võimalik uuesti sellest Kill Bill filmi "puukirstust" välja saada…
kunagi hiljem....
...seepärast tulebki lapse olemust mõista, ära tunda.....
ja lapsed tuletavad meile ise meelde, kust me oleme tulnud,
sellepärast meil ongi lapsed
et teiseltpoolt lapsed on meile – täiskasvanutele- õlekõrs, MÕÕT
tee
ja vastupidi ka
3
LAPSE ÜLENDAMISEST JA ALANDAMISEST
last ei tule õpetada/kasvatada tänapäeval, vaid ülendada
see tähendab juhtida teda tegevuste-situatsioonide juurde, kus ta tunneb, et
nii on õige
nii on hästi
nii on ilus
ja siis seda KORRATA ja korrata ja korrata
ja siis sellest kujundada HARJUMUS
mitte vastupidi, et laps põrkab vastu kogemust:
jälle olin ma paha
jälle mul on koledasti
jälle ma käitusin halvasti
jälle mul ei olnud õigus
jälle mul ei ole sõpru
siis tekib trots ja suutmatuse tunne
ja lõpuks alandus
mitte ülendus
igas meis elab veel üks inimene, kes tahab kõike teha paremini kui eile
olla parem
olla õiglasem
olla puhtam
MOTIVATSIOON tekib nende kahe mina kohtumisel
sild, rütm, side nende vahel
kui seda silda pole, siis pole ka motivatsiooni
ja õpetaja ülesanne ongi luua rütm, side, sild lapses selle kahe mina vahel,
motivatsioon,
mis ongi ülendamine
kui need 2 mina inimeses kohtuvad, tekib sünergia,
me nimetame seda elus ka tahtejõuks
lapses on see selgem ja tugevam ja ehedam veel kõik
kui meis endis - täiskasvanutes
seepärast peame õppima ka lastelt
mitte neid niiväga "õpetama ja kasvatama" mingite oma stereotüüpide järgi,
et nii ju ON
nii ju TEHAKSE
nii ju on KOGU AEG TEHTUD
vaid neid kuulama
ja jälgima
ja seepärast me eelkoolis jälgime väga tähelepanelikult iga lapse tähte, mida ta kirjutab
mitte eesmärk pole teha ÄRA
ruttu
palju
kuidagimoodi
vaid maalida iga oma tähte
Arvo Pärt õpetab meile ka seda
ta õpetab meid iga üksikut heli kuulama
ja seepärast Pärdi muusika ka ülendab meid
ja lapse edusammud ülendavad ka meid - kes me last suuname selle äratundmiseni
et täna on parem
nii on õigem
nii on ilusam
see on meie püüdlus eelkoolis
tähtis ei ole see, et laps meile silma vaatab tervitamise ajal,
vaid see, et laps meid sel hetkel vaatab ja näeb ja ära tunneb,
et meie olemegi need,
keda ta on oodanud-
Õ P E T A J A -
ja nii hakkab muutuma ka lapse silmavaade
kust peegeldub see ülendumine
nii et näete - meie töö mõõduks eelkoolis on see
et lapse silmavaade muutuks
et ta hakkab mõistma koolitöö tõsidust
ja temas kohtuvad need 2 mina, kellest kirjutasin
