Kõigepealt õpin huvi tundma ja märkama inimesi enda lähemas ümbruses, alles siis õpin ennast tundma, märkama.
ÕPIN MÄRKAMA.
ÕPIN VAATLEMA .
ÕPIN KUULAMA.
ÕPIN HUVI TUNDMA.
ÕPIN HUVI VÄLJENDAMA.
ÕPIN NÄGEMA VÄIKSEID MUUTUSI.
ÕPIN RÕÕMUSTAMA NENDE ÜLE.
ÕPIN JAGAMA SEDA RÕÕMU.
Paralleelselt oma igapäeva elu ja kohustustega võtan endale ülesandeks märgata ja lähemalt vaadelda ühte konkreetset inimest teatud aja jooksul, näiteks oma töökaaslast. Huvi tunda tema vastu. Väljendada seda huvi. Märgata väikseid muutusi tema juures. Samastuda temaga. Püüda samastuda temaga.
1
Algul puht väliselt:
- kuidas ja kus ta ruumis liigub?
- kellega suhtleb?
- millest kõneleb tema kehakeel?
- mis tal täna seljas on?
- mis ehteid ta kannab?
- missugune on tema soeng?
2
Seejärel jälgin, vaatlen tema tundeid ja meeleolusid, sisemaailma ning püüan sellega samastuda:
- millises meeleolus ta täna on? kuidas sõnastaksin tema meeleolu?
- kuidas väljenduvad/vahelduvad tema meeleolud?
- mis on tema tugevad küljed? iseloomuomadused?
- mida ma imetlen tema juures?
- missugune on tema kõnemaneer? kuipalju ta kõneleb?
3
Püüan seda inimest, keda jälgin, võimalikult palju kuulata ja ise mitte vahele rääkida. Püüan teda suunata rohkem kõnelema mulle. Püüan ise olla samas võimalikult neutraalne ja anda temale võimaluse eneseväljenduseks.
4
Kui olen õppinud huvi tundma ja märkama inimesi enda ümber ja neid lähemalt vaatlema, alles siis saab teha järgmise sammu:
ÕPIN MÄRKAMA/VAATLEMA ISEENNAST JA KÕRVALT NÄGEMA/KUULAMA ISEENNAST SAMAL MOEL JA SAMA NEUTRAALSELT. Nagu objekti. Mitte kui subjekti.
Teen midagi, toimetan oma igapäevaelu ja siis istun maha ehk "astun kõrvale" elukarussellist ja vaatlen iseennast (hetk tagasi):
1.samm
- mida tegin? mida olen teinud?
- korrastan mõtetes oma tehtud tegusid (kogu päeva kontekstis)
- püüan märgata, mis on mu tegude järelmaitse, järelkaja, kuidas ja kas need on kooskõlas kõige muuga
2.samm
Nüüd püüan samamoodi vaadelda kõrvalt oma meeleolu ehk siis tundeid. Ja kuidas need meeleolud minus väljendusid (kõnes, liikumises).
3.samm
Täiustan oma vaatlusvõimet tehniliste võtetega, et teha seda veelgi teadlikumalt - "hakkan mängima kaameraga" ehk siis "äratan endas" operaatori:
- muudan vaatenurka enesevaatluseks, kõike saab ju vaadelda erinevatest lähtepositsioonidest, kust ma vaatan, mis nurga alt, kus suunast
- õpin "zoomima" - ehk siis üldplaan, kus olen kontekstis teistega, seejärel suur plaan, kus fookuses olen ainult mina, ülisuur plaan, kus on ainult mu nägu ja siis näen kõike ja kõiki taas korraga, kontekstis
- pildi liikumise kiirus ehk siis muudan seda, peatan stopp!, panen pildi uuesti liikuma, nüüd juba ülikiiresti...... nüüd üliaeglaselt
- muudan rakurssi - ülalt, alt, otse.....
Kui selline enesevaatlus õnnestub juba, olen avastanud endas SISEMISE OPERA.ATORI. VAATLEJA
Nüüd on õige aeg edasi minna ja eneselt küsida - aga kes on siis mu elu REŽISSÖÖR? Mina ise? Kes, kus on see mina ise?
