ET ENNAST JUHTIDA, PEAB KÕIGEPEALT ENNAST LEIDMA.
Kas inimeseks olemine on iseenesest mõistetav? Või seab see inimeses esile küsimusi, kahtlusi, pingutusi, vastutust? Kui vastuseks on kindel "jah"..... siis võib edasi teha järgmise sammu.......
Inimeseks (iseendaks) saamine/kasvamine on nagu teekond ja teadlikult sihipäraselt tegelemine selle otsimisega ja leidmisega omakorda on kui hingelaboratoorium, teadustöö, kus tuleb teha lõputuid "katseid" ja uuringuid ning tähelepanekuid iseendas ja iseenda kohta ning oma mõju kohta lähemale ümbrusele. Kõik see viib suuremal või vähemal määral, aeglasemalt või kiiremini enesetunnetuse või ka inimeseks-olemise uutele tasanditele. Kui seda teha ja muidugi õigesti teha. Sest siin on ka suured ohud. Mitte suuremaks ei tule kasvada iseendas, vaid vastupidi. Iseennast ei leia iseenesest, vaid inimestes, tegudes enda ümber.
Allolev treeningkava st eelharjutused ja harjutused on nagu sammud, mis põhinevad:
1. isiklikult kogetud, avastatud ja harjutatud praktikatel, käidud teel: tuleb "ette elada", mida soovitad teistele
2. otsitud, leitud ja antud soovitustel ja nõuannetel (enese)tunnetuse praktiliseks koolitamiseks parimatelt meistritelt
3. austusel suureks inimeseks saanud inimeste ees, kellelt olen õppinud, et mida inimeseks olemine/saamine (või ka mitteolemine/saamine) võib üldse tähendada
HARJUTAMINE ON VABA TEGEVUS.
Inimese keha on kas treenitud või treenimata.
Mõtlemine on ka kas treenitud või treenimata.
Tahe on ka kas treenitud või treenimata. Tahe omakorda on seotud eesmärkide, sihtide, visioonidega, mida oma elus seame. Tegudega. Mitte - vatame, kuidas läheb, vaid - kuidas ma tahan, et läheb.
Nii on ka oma tundmuste kontrolliga ja meeleoludega, mis inimest valdavad ja tema ümber on.
Kas ja kuidas mõtlemist/tahet/tundeelu on võimalik treenida? Ja mis on see suund/mõte/mõõt seda treenida? Millele, missugustele väärtustele see treening toetub?
Mõtlemise treening, tahte treening, tundmuste-meeleolude kontroll ja juhtimine on HARJUTAMINE, mis peaks lähemale viima iseendale. Nö iseendaks saamiseni. Ja tugevamaks saamiseni.
Harjutamine üldjuhul tähendab mõtete, tundmuste, kujutluste tihendamist, tugevdamist ja lahti rebimist. Jah, ka lahti rebimist. Millest lahti rebimist? Eelarvamustest, stereotüüpidest. Mõttetust rabelemisest, elu argielus keerlemisest, tühjadest sõnadest ja läbipõlemisest. Valest iseendas. Uhkusest. Enesekesksusest.
---------------------------
Harjutamist on kahesugust: üks neist on jälgida pidevalt igapäeva toiminguid tehes, iga päev või teatud aja jooksul teatud iseenda vabalt seatud otsuseid ja tegusid ja mõju, mida need avaldavad ümbrusele oma harjumuste või mõtlemise või tahte sihipäraseks ümberkujundamiseks. Või märkamiseks endas ja enda ümber. See toob kaasa paratamatult isiksuse lõhestumise. Samaaegselt teen kahte asja - elan elu ja distantseerun elu elamisest ning hoian seda kontrolli all. Pean aru. Tark inimene suudab distantseeruda iseendast.
Teine harjutamine on igapäevaelust konkreetne välja/kõrvale astumine, selleks aja leidmine ja mõtlemise või tundeelu või tahte sihipärane treenimine mingi aja jooksul. Seda võib nimetada ka mõtte - või kujutlusharjutuseks. Samas võib seda teist harjutamist nimetada ka tahteharjutuseks, sest kõrvale astumine "elukarussellist" nõuab suurt tahtepingutust, eriti kui seda korrata iga päev järjekindlalt.
Selleks harjutuseks võib olla näiteks vabalt valitud mingi konkreetne mõttesisu ja selle tihendamine, siis selle tugevdamine ja edasi juba "lahti kerimine". Seda võib nimetada ka filmi loomiseks iseenda sees. Oma kujutlustes. Ja mille kerimiseks on vaja teatud sisemist jõudu, pingutust ning kontrolli. Inimene on siis sõna otseses mõttes oma hingeilma režissöör.
Film aga teatavasti ei ole mingi mõttetu suvaliste piltide rida, vaid hoolikalt valitud episoodid ja nende montaaž. Peale selle on igal filmil ka oma mõte ehk siis kandev idee. Nii ka mõtte- või kujutlusharjutused peaksid olema oma ülesehituselt ja sisult tähenduslikud, korrapärased, ajas kulgevad ja kontrollitud, see tähendab alustatud ja lõpetatud ja kantud mingist ideest. Jõust. Sest iga tõeline idee sisaldab endas ka jõudu.
Idee kohta võib öelda ka - kujund. Film sisaldab endas kunstilisi kujundeid, mis on allegoorilised, mitmetähenduslikud. Nii ka need sisemised filmid või lood. Nende lugude/filmide abil loon enda sisse maailma. See on nagu karkassi loomine. Päris lugudele, päris filmidele minu sees. Mis hakkavad tasapisi minus elama ja looma ja avanema. Et ühel päeval võin tõdeda - jah, tõesti on 2 maailma - see ja too. Siin ja sealolev. Maailm minu sees ja maailm minust väljaspool. Ja siis võiks seda nimetada ka teisiti - horisontaalseks ja vertikaalseks maailmaks. Või torniks, mille tippu võin iga päev tõusta. Kui tahan. Ise tahan. Ise peab tahtma.
Kui olen maigu suhu juba saanud sellest vertikaalsest maailmast, siis hakkan seda ära tundma ka horisontaalses maailmas - kunstiteostes, muusikas, arhitektuuris, kogu kultuuris. Ajaloos. Ja ka inimestes.
Nii hakkab tasapisi aim tekkima, et maailm minu sees on üldse olnud seni tagurpidi. Et sellest on kõnelenud ja kõnelenud suured filmirežissöörid - Nolan, Cameron, Burton jne- aga ma pole sellest seni aru saanud. Lõpuni aru saanud.
Jah. Päris ei ole enam päris pärast neid kogemusi.
-----------------------------------------
Harjutamise eesmärk on sisemaailma muuta iseseisvaks/isetoimivaks ja vabaks. Selleks tuleb harjutuste abiga otseses ja samas teatud mõttes end lahti rebida oma ümbrusest (elukarussellist) ja selle mõjust. See ei tähenda samal ajal argitegelikkusest ja oma kohustustest eemaldumist. Pigem on see vastukaalu loomine "karussellile", et elu ei juhiks mind, vaid mina juhiksin elu.
Võtame näiteks inimese tundmused. Et need inimest ei "uputaks", ei viiks inimest endast välja, selleks tuleb osata seada oma tundmustele vastukaal. Keskpunkt väljapool iseenda tundeid, et suuta oma tundeid hoida "ohjes". Et olla oma tunnete peremees, mitte vastupidi. See keskpunkt "väljapool iseennast" (nii naljakalt kui see ka kõlab) ongi vastukaal, millest oli juttu. Ja mis on enesejuhtimise alus. Juhtimispult.
Nii et võiks öelda ka nii, et nn nähtavale maailmale enda ümber tuleb luua vastukaal, vastasjõud, mis asub iseenda sees. Ehk sisemaailmas. Ja see omakorda oleks nagu iseenda välisest rabelemisest kõrvale astumine..... Tekiks nagu "oma planeet".... Astuda enesest kõrvale iseenda sees.....
------------------------------------------------
Harjutamine on vaba tegevus. Mittemiski ega mittekeegi ei saa mind harjutamiseks sundida.
Ja seepärast võib see tunduda ka täielikult mõttetu tegevusena ümbritseva elu seisukohast vaadatuna. Kui see on vaba. Ja kui seda ei määra, ei sunni väline maailm.
Tahan - ja harjutan, Tahan - ei harjuta. Miski ei muutu. Või miski nagu ei muutu.
Harjutamine teeb inimeseks. Iseendaks. Alles harjutamine teeb iseendaks. Inimeseks olemine algab siit. Pingutustest. Mida teen iseenda sisse.
Ja veel üks nüanss harjutamise suhtes - seda peab alati alustama algusest. Otsast peale.
Sest tundub nii, et harjutamisest ei jää midagi alles. /Seda mõttetumana see tundub /
Järgmine kord harjutades tuleb jälle otsast alata, otsast luua, otsast üles ehitada. Kogu sisemine film. Kogu rännak.
See on nagu rullraamat, mida lahti kerid enda sees. Igakord uuesti.
HAKKAN ISE OMA ISIKSUST (MINA) LOOMA - ennast juhtima.
Miks ikkagi siis harjutada?
Et saada hingelt tugevaks. Leida endas ja kasvatada oma jõudu. Jah.
Et muuta iseennast ja et muuta oma elu. Jah.
Et olla tublim inimene. Jah.
Et saavutada oma eesmärke = et soovid, kavatsused, unistused saaksid teoks. Jah.
Et mõista iseennast ja teisi. Jah.
Et suuta armastada. Olla armastusvõimeline. Et armastada. Olla armastatud. Jah.
Et võtta vastu tarkust. Et osa saada tarkusest. Olla tark. See omakorda tähendab olla tõe suhtes tundlik. Et teha teed tarkusele iseendas. Jah.
Et olla õnnelik. Jah.
Et õnnestada. Jah.
Et õnnistada. Jah.
Me ju kõik tahame õnnistada oma lapsi. Nagu Jakob Rembrandti maalil.
Ja on veel tuhat põhjust, miks harjutada:
Et muutuda rahulikumaks.
Saavutada oma tegemistes kindlust.
Et olla tasakaalus.
Et mitte enam ärrituda nii kergesti. Rumal on ärrituda. Eriti laste peale.
Et kaoks hirmud.
Et oleks rohkem elujõudu.
Et elu edeneks.
Et vabaneda ebausust ja eelarvamustest.
Edevusest ja auahnusest.
Uudishimust ja liigsest lobisemishimust.
Et silmavaade muutuks.
Ja kõige selleni on pikk tee.
Väga pikk tee.
Selleks elu ongi, et seda teed käia.
___________________________________
Harjutust/harjutamist alustada on väga raske. Miks? Sest ümbritsev elu (karussell) oma kohustuste ja suhetega ja asjadega on nii totaalne ja valdav. "Elu elamine" /ehk siis karussellis pöörlemine/ on pööraselt huvitav ja suuta oma tahet pöörata teises suunas ehk siis elult endalt sisemaailma suunas on äärmiselt raske.
Seepärast nõuab harjutamise alustamine alati (suurt) sisemist (jõu)pingutust.
See on suutlikkus peatada hetk enne seda, kui tahe (või psüühiline energia) voolab tegudesse/toimetamistesse minu ümber ja "pöörata tahe (psüühiline energia) teises suunas" - sisemaailma suunas.
Abiks võib siin olla
HARJUTAMISE KOHT: näiteks ilusas looduses (vaade kõrgelt mäelt merele) või aed.
HARJUTAMISE AEG: näiteks ärgates, kui välismaailma muljed ei ole nii tugevad veel ja ei takista harjutamist.
HARJUTAMIST SAATVAD HELID: näiteks Arvo Pärdi muusika on selleks vägagi sobilik
HARJUTAMISE VÄLISED VAHENDID: abiks võivad olla mingid välised esemed, millele anname ise tähenduse. /Ja millel tegelikult ei ole harjutamise jaoks tähendust. :) / Näiteks kristallid. Näiteks küünal.
Mingil hetkel aga ei ole kohal või ajal või välistel vahenditel enam tähtsust. Ja harjutada võib ka igasugustes tingimustes ja olukordades. Bussis, trammis, raudteejaamas.......
Mingil hetkel võib harjutamist nimetada ka ajutreeninguks või mõtlemise või oma mina ümberkujundamiseks. Või ka aju "vabastamiseks". Või ka iseenda vabastamiseks, avastamiseks. Üles leidmiseks. Iseenesega kohtumiseks.
Peamine on mitte harjutamise ajal magama jääda.
Vastupidi - muutud harjutamise ajal ärksamaks ja ärksamaks.
