SISSEJUHATUSEKS
Kas inimeseks olemine on iseenesest mõistetav? Või seab see inimeses esile küsimusi, kahtlusi, pingutusi, vastutust? Kui vastuseks on kindel "jah"..... siis võib edasi teha järgmise sammu.......
Inimeseks saamine/kasvamine on nagu teekond ja teadlikult sihipäraselt tegelemine selle otsimisega ja leidmisega omakorda on kui hingelaboratoorium, teadus, kus tuleb teha lõputuid katseid ja uuringuid ning tähelepanekuid iseendas ja iseenda kohta. Kõik see viib suuremal või vähemal määral, aeglasemalt või kiiremini enesetunnetuse või ka inimeseks-olemise uutele astmetele. Kui seda teha ja muidugi õigesti teha. Sest siin on ka ohud. Mitte suuremaks ei tule kasvada iseendas, vaid vastupidi. Iseennast ei leia iseenesest, vaid inimestes enda ümber.
Allolev treeningkava st eelharjutused ja harjutused on nagu sammud, mis põhinevad:
1. isiklikult kogetud avastatud praktikal
2. otsitud, leitud ja antud soovitustel ja nõuannetel (enese)tunnetuse praktiliseks koolitamiseks
3. austusel inimese olemuse ees, et mida inimeseks olemine (või ka mitteolemine) võib üldse tähendada
HARJUTAMINE ON VABA TEGEVUS.
Inimese keha on kas treenitud või treenimata.
Mõtlemine on ka kas treenitud või treenimata.
Tahe on ka kas treenitud või treenimata. Tahe omakorda on seotud eesmärkide, sihtide, visioonidega, mida oma elus seame.
Nii on ka oma tundmuste kontrolliga ja meeleoludega, mis inimest valdavad ja tema ümber on.
Kas ja kuidas mõtlemist/tahet/tundeelu on võimalik treenida? Ja mis on see suund/mõte/mõõt seda treenida? Millele, missugustele väärtustele see treening toetub?
Mõtlemise treening, tahte treening, tundmuste-meeleolude kontroll ja juhtimine ongi HARJUTAMINE, mis peaks lähemale viima iseendale. Nö iseendaks saamiseni.
---------------------------
Harjutamist on kahesugust: üks neist on jälgida pidevalt igapäeva toiminguid tehes, iga päev või teatud aja jooksul teatud iseenda vabalt seatud otsuseid ja tegusid ja mõju, mida need avaldavad ümbrusele oma harjumuste või mõtlemise või tahte sihipäraseks ümberkujundamiseks. Või märkamiseks endas ja enda ümber.
Teine harjutamine on igapäevaelust konkreetne välja/kõrvale astumine, selleks aja leidmine ja mõtlemise või tundeelu või tahte sihipärane treenimine mingi aja jooksul. Seda võib nimetada ka mõtte - või kujutlusharjutuseks. Samas ka tahteharjutuseks, sest kõrvale astumine "elukarussellist" nõuab suurt tahtepingutust, eriti kui seda korrata iga päev järjekindlalt.
Selleks harjutuseks võib olla näiteks vabalt valitud mingi konkreetne mõttesisu ja selle tihendamine, siis selle tugevdamine ja edasi juba "lahti kerimine". Seda võib nimetada ka filmi loomiseks iseenda sees. Oma kujutlustes. LOON FILMI ENDA SISSE, MIS END AJALISELT LAHTI KERIB. Ja mille kerimiseks on vaja teatud sisemist jõudu, pingutust ning kontrolli. Inimene on siis sõna otseses mõttes režissöör.
Film aga teatavasti ei ole mingi mõttetu suvaliste piltide rida, vaid hoolikalt valitud episoodid ja nende montaaž. Peale selle on igal filmil ka oma mõte ehk siis kandev idee. Nii ka mõtte- või kujutlusharjutused peaksid olema oma ülesehituselt ja sisult tähenduslikud, korrapärased, ajas kulgevad ja kontrollitud, see tähendab alustatud ja lõpetatud ja kantud mingist ideest.
-----------------------------------------
Harjutamise eesmärk on sisemaailma muuta iseseisvaks/isetoimivaks ja vabaks. Selleks tuleb harjutuste abiga otseses ja samas teatud mõttes end lahti rebida oma ümbrusest (elukarussellist) ja selle mõjust. See ei tähenda samal ajal argitegelikkusest ja oma kohustustest eemaldumist. Pigem on see vastukaalu loomine "karussellile", et elu ei juhiks mind, vaid mina juhiksin elu.
Võtame näiteks inimese tundmused. Et need inimest ei "uputaks", ei viiks inimest endast välja, selleks tuleb osata seada oma tundmustele vastukaal. Keskpunkt väljapool iseenda tundeid, et suuta oma tundeid hoida "ohjes". Et olla oma tunnete peremees, mitte vastupidi. See keskpunkt "väljapool iseennast" (nii naljakalt kui see ka kõlab) ongi vastukaal, millest oli juttu. Ja mis on enesejuhtimise alus. Juhtimispult.
Nii et võiks öelda ka nii, et nn nähtavale maailmale enda ümber tuleb luua vastukaal, vastasjõud, mis asub iseenda sees. Ehk sisemaailmas. Ja see omakorda oleks nagu iseenda sisemusest kõrvale astumine..... Tekiks nagu kolmsus.... Astuda enesest kõrvale iseenda sees.....
------------------------------------------------
Harjutamine on vaba tegevus. Mittemiski ega mittekeegi ei saa mind harjutamiseks sundida.
Ja seepärast võib see tunduda ka täielikult mõttetu tegevusena ümbritseva elu seisukohast vaadatuna. Kui see on vaba. Ja kui seda ei määra, ei sunni väline maailm.
Tahan - ja harjutan, Tahan - ei harjuta. Miski ei muutu. Või miski nagu ei muutu.
Harjutamine teeb inimeseks. Alles harjutamine teeb inimeseks. Inimeseks olemine algab siit. Pingutustest.
Ja veel üks nüanss harjutamise suhtes - seda peab alati alustama algusest. Otsast peale.
Sest tundub nii, et harjutamisest ei jää midagi alles. /Seda mõttetumana see tundub :)/
Järgmine kord harjutades tuleb jälle otsast alata, otsast luua, otsast üles ehitada. Kogu sisemine film. Kogu rännak.
HAKKAN ISE OMA ISIKSUST (MINA) LOOMA
Miks harjutada?
Et saada hingelt tugevaks. Leida endas ja kasvatada oma jõudu.
Et muuta iseennast ja et muuta oma elu.
Et olla tublim inimene.
Et saavutada oma eesmärke = et soovid, kavatsused, unistused saaksid teoks.
Et mõista iseennast ja teisi.
Et suuta armastada. Olla armastusvõimeline. Et armastada. Olla armastatud.
Et võtta vastu tarkust. Et osa saada tarkusest. Olla tark. See omakorda tähendab olla tõe suhtes tundlik. Et teha teed tarkusele iseendas.
Et olla õnnelik.
Et õnnestada.
Et õnnistada.
Me ju kõik tahame õnnistada oma lapsi. Nagu Jakob Rembrandti maalil.
Ja on veel tuhat põhjust, miks harjutada:
Et muutuda rahulikumaks.
Saavutada oma tegemistes kindlust.
Et olla tasakaalus.
Et mitte enam ärrituda nii kergesti. Rumal on ärrituda. Eriti laste peale.
Et kaoks hirmud.
Et oleks rohkem elujõudu.
Et elu edeneks.
Et vabaneda ebausust ja eelarvamustest.
Edevusest ja auahnusest.
Uudishimust ja liigsest lobisemishimust.
Et silmavaade muutuks.
___________________________________
Harjutust/harjutamist alustada on väga raske. Miks? Sest ümbritsev elu (karussell) oma kohustuste ja suhetega ja asjadega on nii valdav. "Elu elamine" /ehk siis karussellis pöörlemine/ on pööraselt huvitav ja suuta oma tahet pöörata teises suunas ehk siis elult endalt sisemaailma suunas on äärmiselt raske.
Seepärast nõuab harjutamise alustamine alati (suurt) sisemist (jõu)pingutust.
See on suutlikkus peatada hetk enne seda, kui tahe (või psüühiline energia) voolab tegudesse/toimetamistesse minu ümber ja "pöörata tahe (psüühiline energia) teises suunas" - sisemaailma suunas.
Abiks võib siin olla
HARJUTAMISE KOHT: näiteks ilusas looduses (vaade kõrgelt mäelt merele) või aed.
HARJUTAMISE AEG: näiteks ärgates, kui välismaailma muljed ei ole nii tugevad veel ja ei takista harjutamist.
HARJUTAMIST SAATVAD HELID: näiteks Arvo Pärdi muusika on selleks vägagi sobilik
HARJUTAMISE VÄLISED VAHENDID: abiks võivad olla mingid välised esemed, millele anname ise tähenduse. /Ja millel tegelikult ei ole harjutamise jaoks tähendust. :) / Näiteks kristallid: akvamariin, ametüst vms
Mingil hetkel aga ei ole kohal või ajal või välistel vahenditel enam tähtsust. Ja harjutada võib ka igasugustes tingimustes ja olukordades. Bussis, trammis, raudteejaamas.......
Mingil hetkel võib harjutamist nimetada ka ajutreeninguks või mõtlemise või oma mina ümberkujundamiseks. Või ka aju "vabastamiseks". Või ka iseenda vabastamiseks, avastamiseks. Üles leidmiseks. Iseenesega kohtumiseks.
