enese Juhtimine

Lastevanematele, õpetajatele, hariduselu edendajatele

VABAST RUUMIST JA ÕHUST, MAANDAMISEST JA JOONDAMISEST KOOLIS

 

MÕÕDUST, TÕEMEELEST JA PALJUSUSEST

 

0-6 (7) eluaastal on lastele mõõduks ema-isa, vanemad, kodu, 

7-14 on lastele mõõduks õpetaja, kool kui arengukeskkond oma väärtustega

õpetaja autoriteet, 

jah, näete, see nähtamatu osa, mida ei ole näha

me ei näe ju väärtusi, me ei näe autoriteeti

see kõik ei ole silmaga nähtav,

 

eelkool on selle kahe vahepeal

et osadele lastele on veel ema-isa mõõduks, pole veel koolilaps

aga osadele lastele juba on õpetaja, kool mõõduks

 

mida tähendab MÕÕDUKS?

et

mis on õige, mis vale

mis on hea, mis halb

mis ilus, mis inetu

mis normaalne, mis ebanormaalne

mis loomulik, mis ebaloomulik

mis terve, mis ebaterve

 

lastel endil see mõõt veel puudub

ajuteadlased väidavad, et selline organ, mis vahet teeb heal-kurjal, asub prefrontaalkorteksis

ehk siis ajukoore selles osas, mis lauba taga....

...no ei tea, pole ise ajuteadlane,

aga aimata võib

 

aga ma ise? mis mõõt on siis minus? (sinus?)

 

kui vaadata enda sisse sügavamale, siis võib tõdeda, et

MEELDIB-EI MEELDI ei saa olla enam mõõdupuuks

samuti mitte TÕMBAB LIGI-TÕUKAB EEMALE pole ka enam mõõduks

see ei toimi enam,

sest keegi võib tulla oma suhkrutükiga meelitama mind

mulle mett moka peale määrima

kasutab mind ära

manipuleerib minuga

inimeste tunded on muutunud vabaks (traditsioonist) ja iseseisvaks

me ei pea enam tundma/ei tunne - nagu küla tunneb, nagu suguvõsa tunneb, nagu rahvus tunneb, nagu mu vend tunneb või vanemad tundsid

me tunneme ISE

ja seda kasutab ära meedia, reklaamitööstus, turundus

 

ainus väljapääs on iseendas tugevdada seda MÕÕTU, mõõdutunnet

otsida seda mõõtu

teadmisest ei piisa, sõnadest ei piisa, ülikoolidiplomist ei piisa,

pean hakkama kuulma enda sees

et mis õige, mis vale, mis ilus, mis inetu

nagu ühes muinasjutus - kuningas on ju alasti!

või teises muinasjutus - üksiti, üksiti, õeke!

või Kalevipoja loos - serviti! serviti

see sisemine kuulmine on kui muusika

ja väljendub KOOSKÕLANA või EBAKÕLANA

 

2

võib kujundlikult öelda, hüpoteesina väita, et lapsed tulevad ühest teisest maailmast

teisest tegelikkusest siia maailma

ja toovad midagi ka endaga kaasa, mida meie- täiskasvanud peaksime ära tundma

nagu filosoof Heiddeger nimetas inimest siin-ja sealolevaks

või Mikk Sarv rääkis sellest ja tollest maailmas

 

kui seda otsime, aimame.... siis tunneme, et 

lapses on paljusust veel

meie - täiskasvanute - maailm on muutunud aga kitsaks, ahtaks, üheseks, ainumaks

tasub üle lugeda/vaadata Alice imedemaal, (Tim Burtoni     samanimeline film sobiks suurepäraselt vaadata)

kus Alice satub ühte teise maailma,

ja kuidas siis ta sõbrad seal tunnevad muret, et Alice on kaotanud oma paljususe

jah

paljususe


seepärast ei õpeta meie lapsi

vaid eelkõige on meil - täiskasvanutel - vaja õppida lastelt,

sest nemad veel mäletavad,

nemad on rohkem veel PÄRIS kui meie - suured-

seepärast tuleb lapsi hoida

ja lastes hoida

mitte sikutada neid liiga kiiresti siia argisesse ainususe maailma

vaid hoida tagasi

et juured juurduksid ja mäletaksid

kes me oleme tegelikult

ja kust tuleme

ja kuhu tagasi jõuame


ervin ei uduta siin

vaid tunneb raskust

olemise raskust

selle laste maailma kõrval


meie ei õpeta lapsi

meie õpime ise lastelt

ja ainus, mida teeme, on teha see lapse tulemine võimalikult lihtsaks

punuda talle soe pesa tulemiseks

juurte alla saamiseks

et nad ei unustaks oma paljusust

ja saaksid olla ISE

 

 

MIHKLIPÄEVAST JA LOHEST JA PESUMASINAST

 

 

nii laste elus

kui emade-isade elus on kolm peamist küsimust:

• kas võime omistada inimeseks olemisele võimet, et ta juhib ISE oma elu

et kuidas ma tahan, et läheb

ja et siis lähebki nii

 

järgmine küsimus oleks-

• kust siis tuleb see jõud, et juhtida ise oma elu ja et lähekski nii

 

ja kolmas küsimus-

• kas seda jõudu oleks võimalik ka kasvatada, suurendada?

 

vabadus on tunnetatud paratamatus

see on karussellivabadus

keerlen ja keerlen oma paratamatuses nagu pesu masinas

ja elu juhib mind

mitte mina elu

ja ongi kõik

ja ongi kõik

 

kas ongi siis kõik?

ei

on VEEL üks vabadus

see on see vabadus

et panen selle pesumasina kinni

teen selle pesumasina ukse lahti

astun sellest välja

ja mida leian eest?

vabaduse, mis ei ole paratamatus

jõu

jõu allika

ja see endine paratamatu "vabadus" osutub hoopiski paratamatuks vangistuseks

 

astun välja sellest pesumasinast

ja peatan "maailma"

mis polnudki maailm, vaid näivus

 

doktor Strange (kes on seda filmi näinud) peatas maailma

ja kuri taandus

kuri oli jõuetu

lohe oli võidetud

Püha Jüri (ehk siis doktor Strange) võitis lohe

 

inimesele on see võime antud - peatada maailm

võita endas lohe

 

selle sündmuse jäädvustamiseks lõi Notke kuulsa skulptuuri Püha Jüri võitlus lohega

https://et.wikipedia.org/wiki/Bernt_Notke#/media/Fail:Stockholm-Gamla_Stan-6.jpg

mille originaal asub Stockholmi Suurkirikus

otse kuningalossi kõrval

 

ja see lohe võitmine pole ajalooline fakt

vaid see fakt juhtub iga päev iga inimese elus

 

võib juhtuda

kui ise tahad

 

tahtmine algab siit - 

tahta peatada see pesumasinas keerlemine

ja astuda sellest välja

 

ja see on suur asi

kui õpetaja teab seda ja mõtleb seda ja teebki seda

laste keskel

iga päev

iga jumala päev

sest iga päev ongi jumala päev

mitte pesumasina päev

selgub

 

ja on suur asi

kui lapsevanem ka seda teab ja teeb

ka teeb

et kuidas ma TAHAN, et läheb

mitte - vaatame kuidas läheb

 

oi, kuidas lapsed tahavad omale selliseid emasid ja isasid

ja õpetajaid...

tugevaid, 

kes võidavad lohe- selles pesumasinas

 

ja ei pea hirmsasti midagi tegema kogu aeg

peab olema

oskama olla

ja niimoodi mõjuda lastele

 

see ongi MIHKLIPÄEV

ja meil on mihklipäeva ehk miikaelipäeva aeg ja nädal praegu eelkoolis

 

----------------------------------------------

läheb pimedamaks ja pimedamaks,

seda rohkem peaksime ise olema valgemad ja valgemad...

otsima seda jõudu endas

leidma seda jõudu endas, valgusallikat

 

90 % õpetaja tööst on töö iseendaga, (kuula Liivika Simmuli ööülikooli)

10% tundide andmine, ja kõik muu sigri-migri

nii õpetas kunagi üks preester

 

jah, see ongi nii

ja lapsevanema puhul samuti,

90 % lapse kasvatamisest on see, mida ma ise täiskasvanuna teen ja püüan ja mõtlen ja loon ja tahan ja olen

ja 10% kõik see muu sigri-migri

 

 

............................................

nõuame koolis ILUSTI teha

kooris kordame - IGA TÄHT ON ILUS, ma ei kiirusta

teile-lastevanematele - ma seletan täpsemalt -

ilu pole eesmärk

vaid eesmärk on, et laps SEOKS END SELLEGA, MIDA TEEB

 

üldjuhul (ja väga hea, kui teie puhul see ei kehti nii) on,

et koguaeg käib üks kiirustamine ja jooksmine,

lapsed tuuakse paljud eelkooli viimasel minutil

koguaeg leitakse põhjendusi, et põhjus on koguaeg väljapool meid endid

tegelikult on vastupidi - ise me tekitame selle kaose lapse ümber

 

kui räägime, et lapsel on keskendumisraskused, siis enamasti oleme selles ise süüdi,

paljud lapsed on harjunud tegema kõike ŕuttu ruttu

ja kuidagimoodi ja ÄRA

 

aga meid eelkoolis ei rahulda see, et laps teeb ÄRA

meie tahame, et laps teeks rahulikult, seoks end sellega, mida teeb-

see on minu töö, mulle meeldib mu töö, ma pingutan ja ma saan hakkama

rahulikult ja täpselt

mitte kuidagimoodi ja valmis!

 

kui laps seob end sellega, mis teeb, siis hakkab lapses toimuma muutus - silmavaade muutub

teeme vähem, aga korralikult,

teeme endale

ei tee, et PEAB

teeme, et TAHAME

mitte - vaatame, kuidas läheb, vaid kuidas TAHAME, et läheb

siitb algabki see lohe võitmine

 

seepärast on hea ka eelkooli mitte joosta viimasel minutil,

vaid väärikalt

 

jah, väärikalt

et laps rahulikult riietub

ja siis kohaneb, vaatab ringi, näeb oma koolikaaslasi, sõpru

käib ära tualetis

paneb oma koolimapi laua peale,

nimesildi

ja siis varsti ongi koolikell

 

HARIDUSEST, LAEKAKIVIST JA KÄÄBIKUST

 

sõna haridus tuleb eesti keelde otse põllult

põldu haritakse

ja see on ränk töö

maaga vastamisi olemine

maa jõu tunnetamine

ja maa loomine

kuidas põld annab tagasi

kuidas põld kasvatab

 

jah, ka sõna kasvatama tuleb  otse põllult

maa seest

maa jõul kasvab

maa on püha

maaga seotus 

suutlikkus end maaga siduda

maa jõudu saada

 

see on haridus,

see on kasvatus,

 

ka meie eelkoolis kasvame ja harime iga päev

seome end maaga-

iga täht on ilus

istun sirge seljaga

teen korralikult, mitte kuidagimoodi ja ära

 

käsi ei kuula sõna veel

siis tuleb kuulama panna

võib olla ka pisaraid

vaod peavad olema sirged, 

maa tuleb sügavuti künda

meie vihikutes on ka vaod, 

sinna vagude vahele tulebki ennast kasvama panna

tõsiselt sellesse suhtuda

 

maale tuleb anda

anda ja anda ja anda

siis annab maa sulle

nii lihtne see ongi

ja kujundlik

 

harid maad

ja tunned, et hariks nagu iseennast

rohid põldu

ja tunned et rohiksid nagu oma hinge

ikka et oleks rohkem valgust

ja õhku

ja ruumi

 

 

see kõik jääks aga pinnapealseks

kui meie, täiskasvanud, ei teaks rääkida ka LAEKAKIVIST-

et maa harimine ei ole lihtsalt põllumajandus, vaid et maa sisse on peidetud ka üks suur inimeseks saamise saladus- LAEKAKIVI

päkapikud kaevasid selle maa seest välja 

kivide kivi

mis kaalub üle kõik maailma varandused

/vaata filmi KÄÄBIK (HOBBIT), seal käib selle laekakivi ümber paras trall/

 

jah, maa ja hariduse  pühadust mõistame, 

kui mõistame seda laekakivi pühadust

 

HUVIST, MÄRKAMISEST JA RÕÕMUSTAMISEST

 

kuidas saab kasvatus toimuda?

• paned tähele,
• tunned huvi,
• hakkad märkama väikseid muutusi
• rõõmustad, imestad, imetled nende muutuste üle
• jagad seda rõõmu, imetlust - lapse endaga, kiidad, väljendad oma rõõmu siis ka nendega, kes veel on lapse kasvamisega seotud...
• ja siis - pane nüüd tähele olulist - ei määratle, ei nimeta, et laps on nüüd selline ja selline, vaid - võtad vastu seda, mis sealt tulemas on, mitte, mida sina sealt ootad tulemas, laps ei ole sinu oma
• see on nüüd seisund, kus saab hakata toimuma kasvamine, muutus, see on avatud seisund; kui aga nimetad, määratled, lahterdad, hindad, siis sulgub see, mis hakkas tasapisi ILMNEMA.

HÕLJUVALT KASVATAD.

Jätad kõik teed ja võimalused lahti, teed uksed lahti, hoiad neid lahti.

See ei ole kasvatusfilosoofia, see on konkreetne otsene igapäevane kasvatustegevus.

Ja ideaal meile - kes me siis kasvatame niiöelda. Meie- õpetajad. Ja teie - lapsevanemad.

Kui see nii on, hakkab laps muutuma.  Lapse silmavaade muutub.

 

 

SÕNAKUULMATUTEST LASTEST JA VEELGI SÕNAKUULMATUMATEST TÄISKASVANUTEST

 

ütled näiteks - "kena päeva! "kellelegi hommikul........ ja...... mis edasi?

....kas sellel sõnal kena päeva! on ka jõudu? kas kellegi päev muutub sellest ka tõepoolest kenamaks?

või need on tühipaljad sõnad?

kuidas need sõnad muutuksid jõuks, et lähebki.....kellegi päev kenaks......

 

kas  mu sõnad võivad JÕUKS minna?

ja et me mitte ainult ei USUKS seda sinisilmselt, vaid ka tunneksime ära, et see on nii

et see ongi nii

et mu päev on kenam tänu sulle.....

ja oskame vastu võtta ka seda soovi teiselt inimeselt kui jõudu.....

mitte kui lihtsalt sõnakõlksu

ja ka tänada, sest tänu sulle ju!

 

ammuvanasti kerisid inimesed päevas kümneid kordi-

issand heida armu  issand heida armu  issand heida armu….

küll enne tööd ja pärast tööd

ja ärgates ja magama minnes

ja ikkagi issand ei heitnud kõigile armu

ikkagi ei saanud last need , kes seda hirmsasti tahtsid saada

ikkagi ei saanud need terveks, kes nii väga tahtsid seda saada

ikkagi karistas Jumal neid, keda ta meie arust poleks pidanud karistama

eks Tammsaare Tõde ja õigus ketrab ju neid samu mõtteid.....

et jumal ei kuula enam inimese sõna.....

(mhm, maailm on ikka täitsa tagurpidi, et Jumal peaks inimeste sõna kuulama   :)

 

inimesed aimasid seda ette, et sõna hakkab kaotama oma esialgset jõudu

ja see omadus, see sõnavõime vahetatakse vabaduse vastu

sest ammu ammu, kui sõnal oli jõud, polnud veel vabadust inimesel

ja kui on nüüd vabadus, pole enam jõudu sõnas

 

täpselt nii nagu lastel praegu

lastel puudub ju absoluutselt vabadus, aga sõnaga on neil veel seos

nad usuvad iga sõna

kui ma näitan neile valget paberit ja ütlen - see on must, usuvad nad seda

ja kui näitan musta paberit ja ütlen - see on valge, siis nad ka usuvad seda

sest nad usuvad sõna rohkem kui paberit

aga meie, täiskasvanud, usume rohkem paberit kui sõna

näiteks ma ütlen - võtame tööle selle õpetaja! ta on hea õpetaja!

kool vastab aga kohe - aga näita paberit!

sest õpetaja peab vastama kvalifikatsiooni nõuetele.....

 

tegelikult ei kuule meie -täiskasvanud - enam sõnu,

rääkimata kuulamisest

kuidas saabki kuulata, kui enam ei kuule

polegi midagi enam ju kuulata

ja seda märkavad muuseas ka meie lapsed

et täiskasvanud ei kuule enam sõnu

ei kuula enam sõnu, ei kuula enam sõna

ei pea enam Sõna mittemillekski enamaks kui üheks häälitsuseks

ja nii polegi vaja ka enam lastel täiskasvanute sõna kuulata  :)

sest me oleme ju neile eeskujuks iga päev

 

selline mõtete tühi ketramine jätkub tänasel päeval täie hooga -

näiteks hiljutine telesaade koolikiusamisest

kus stuudiosse oli kutsutud eksperdid ja kannatanud

ja ametnikud ja muidu-targad

ja kõik nad kerisid üheskoos jalgratast, mis edasi ei liikunud

lõputult

ja keegi ei märganud et kett on maas rattalt

et selline mõtete kerimine ei vii kuhugi

mis see siis on? kuidas seda nimetada?

 OSAVÕTMATUS?

andmata midagi iseendast?

sidumatus?

tühi abstraktne lõputu sõnade kerimine.....

mis ei vii edasi....

 

eelkoolis me püüame last siduda sellega, mida ta teeb....

tähed on ühesuurused     tähed on ilusad        IGA täht on ilus

töötan töötan hoolega     olen väga tubli laps       mulle meeldib õppida

tunnist tundi, päevast päeva kordame ja kordame seda

ja kett ei ole maas jalgrattal, vaid liigub edasi

 

need ei ole tühjad sõnad

ja abstraktne kerimine

see on jõud

tilk tilga haaval   sõna sõna haaval   samasse kohta

samamoodi  samal viisil

iga päev

 

rütmil on JÕUD

seda inimesed teavad ja teadsid

kui me midagi ei JÕUA

kui asi edasi liigu

siis hüüame ju rütmis - ÜKS KAKS KOLM JA KORRAGA

ja lõpuks hakkabki vanker liikuma.....

 

näete

sellele tühjale kerimisele tuleb vastu seada

tugevad mõtted   läbimõeldud teod   vaimsus    õige hoiak   õige suhtumine

väärikad teod   moraalne selgroog

tuleb TEHA

mitte kedrata

jutustada lastele õigel ajal õigeid jutte

 

et nad oleksid kuulnud juttu näiteks Minotaurusest ja labürindist ja Ariadne lõngast

sest ühel hetkel elus on väga seda lugu vaja teada...... et kuidas endal elulabürindist välja saada.....

 

tuleb panna lapsed vaikusega vastamisi, et nad kuuleksid sõnu

/muuseas - kas olete kuulanud eelkooli algusringis vaikust, mis on mu sõnade vahel?/

lapsed tuleb panna esmalt vaikust kuulama, siis nad hakkavad kuulma ka sõnu vaikuses

ja panna lapsed uskuma, et sõnad ja teod langevad kokku

mitte vastupidi, et laste ümber on sõnad ja sõnad ja sõnad, aga tegusid pole

et teod on hoopis teised

 

sellest tekibki laste sõnakuulmatus

sest laps võib olla ümbritsetud sõnapidamatusest

mõelge järele - kuipalju ja kas kuulevad teie lapsed silmakirjalikke sõnu enda ümber?

abitust sõnade taga

saamatust sõnade taga

enesekesksust, täiskasvanu mugavust

 

aga laps tahab enda ümber kogeda KOSMOST

korda ja ilu   rahu ja ilu

aga selle asemel kohtab tihtilugu KAOST

segadust ja saamatust

tühje sõnu

mida keritakse ja keritakse tühjalt

et oleks tehtud    ÄRA tehtud    ja kõik

 

nii et selle kõigega tuleb tegeleda

ja seda märgata

 

nüüd ma ütlen midagi väga tähtsat….

...inimese KÕIK soovid lähevad täide,

kui sõna saab tagasi oma jõu

kui sõnad lähevad huultelt tagasi südamesse

ja helisevad lakkamatult hinges

nagu KIRIKUKELLAD

nagu see kirikukell Arvo Pärdi keskuses kabeli kõrval....... siseõues...... raamatukogu ukse taga.....

see kell ootab igaühes meis

seda hetke

kui see uuesti helisema hakkab.........

 

tasub meenutada Juhan Liivi luuletust

Kui mina olin veel väikene mees

üks helin mul helises rinna sees

ja kui mina sirgusin suuremaks

läks helingi rinna sees kangemaks

 

siin Juhan Liiv muidugi eksib

õige on nii - läks helingi rinna sees nõrgemaks ja nõrgemaks ja nõrgemaks

kuniks jääb vait täiesti

helin rinna sees enam ei helise.....

 

jah

lapsed ONGI jumal meie jaoks

kellel meil Jumalat enam pole

õigemini niit nõiutud Jumalani

või Ariadne lõng

mis juhatab tee välja labürindist

kus ootab ees kuri koll Minotaurus

ja tahab sind ära süüa....  :)

aga äkki Minotaurus ongi mind/sind juba "ära söönud"  ?    :)

aga lugege seda kreeka müüti.....

kui see lugu on jäänud kuulmata lapsepõlves

 

see, millest kirjutasin, on muidugi ideaal

ja samas igapäevane elupraktika

 

ARMASTUSEST JA MÕÕDUST JA PUUKIRSTUS KINNI OLEMISEST

 

kuidas lapse ette minna?

kuidas lapse ees olla?

missuguse suhtumisega?

et meie - täiskasvanud - oleme õpetajad ja kasvatajad?

targad?

mis peaks täiskasvanu pilgus lapsele kõnelema?

(kui ütleme näiteks eelkoolis, et vaata õpetajale otsa.......)

... õpetaja/täiskasvanu/lapsevanema pilgus peaks lapsele kõnelema äratundmine,

et laps ei ela sellises reaalsuses/tegelikkuses nagu meie - täiskasvanud

lapsed alles "näevad ärkvel und" nö tegelikkusest

see meie reaalsus, see sebimine, see kohati mõttetu sahmerdamine, pudipadi, oleks nagu unenägu lapsele veel kõik, mis tegelikkusele vaid  OSUTAB

ja hops! ühel päeval, ühel hetkel laps märkab  õpetajat/täiskasvanut

õpetajast/täiskasvanust saab temale/võib saada  õlekõrs, MÕÕT,

selle ümbritseva tegelikkuse mõõt

õpetaja teab

õpetaja on

õpetaja on hea

 

isa teab

isa on

isa on hea

 

lapse olek niisiis on nagu ärkvel une nägemine

mis oma sisuga tegelikkusele vaid osutab

just OSUTAB, mitte veel täiesti ei vasta

laps ISE aga on alles põhiliselt mujal

ühes "teises maailmas",

mille ta varsti unustab

ja mille meie - täiskasvanud - oleme unustanud

(ehk Pärdi muusika aitab seda meil uuesti meelde tuletada)

 

lapsega võrreldes oleme meie – täiskasvanud -

nagu see naine (Uma Thurman), kes Tarantino filmis Kill Bill puukirstu naelutati

 

iga laps "naelutatakse " ka mingil hetkel täpselt samamoodi

kust enam välja ei saa,

kõik!

maa alla!

ja suurte naeltega  kinni

ja oledki kinni seotud käte ja jalgadega seal ....

 

see toimub täpsemalt siis, kui lapsel on murdeiga

kogu murdeiga on lapsele "maailma teistpidi pöördumine"

senine maailm tõmmatakse nagu kinnas pahupidi

ja see on väga valus,

sama valus nagu selles puukirstus kinni olemine seal filmis

ja AINUS TOIT siis, ainus valguskiir lapsele murdeeas on ARMASTUS, mida laps enda ümber on kogenud,

armastus, mis kumab lapsepõlvest

mälestus armastusest inimeste vahel, mida laps on näinud ja tundnud

armastusest tööde ja tegemiste vastu

armastusest lähedaste vastu

isa armastusest

isa mõõtmatust armastusest

autunne

sõprus

ausus

kohusetunne

mida laps koges lapsepõlves enda ümber

ja täiskasvanutes,

kellest mõõtu võtta

sellesama  armastusmälestuse, armastussuutlikkuse abil on võimalik  uuesti sellest Kill Bill filmi  "puukirstust" välja saada…

kunagi hiljem....

...seepärast tulebki lapse olemust mõista, ära tunda.....

ja lapsed tuletavad meile ise meelde, kust me oleme tulnud,

sellepärast meil ongi lapsed

et teiseltpoolt lapsed on meile – täiskasvanutele-  õlekõrs, MÕÕT

tee

ja vastupidi ka

 

 

LAPSE ÜLENDAMISEST JA ALANDAMISEST

 

last ei tule õpetada/kasvatada tänapäeval, vaid ülendada

see tähendab juhtida teda tegevuste-situatsioonide juurde, kus ta tunneb, et

nii on õige

nii on hästi

nii on ilus

ja siis seda KORRATA ja korrata ja korrata

ja siis sellest kujundada HARJUMUS

mitte vastupidi, et laps põrkab vastu kogemust:

jälle olin ma paha

jälle mul on koledasti

jälle ma käitusin halvasti

jälle mul ei olnud õigus

jälle mul ei ole sõpru

 

siis tekib trots ja suutmatuse tunne

ja lõpuks alandus

mitte ülendus

 

igas meis elab veel üks inimene, kes tahab kõike teha paremini kui eile

olla parem

olla õiglasem

olla puhtam

MOTIVATSIOON tekib nende kahe mina kohtumisel

sild, rütm, side nende vahel

kui seda silda pole, siis pole ka motivatsiooni

ja õpetaja ülesanne ongi luua rütm, side, sild lapses selle kahe mina vahel,

motivatsioon,

mis ongi ülendamine

kui need 2 mina inimeses kohtuvad, tekib sünergia,

me nimetame seda elus ka tahtejõuks

lapses on see selgem ja tugevam ja ehedam veel kõik

kui meis endis - täiskasvanutes

seepärast peame õppima ka lastelt

mitte neid niiväga "õpetama ja kasvatama" mingite oma stereotüüpide järgi,

et nii ju ON

nii ju TEHAKSE

nii ju on KOGU AEG TEHTUD

vaid neid kuulama

ja jälgima

 

ja seepärast me eelkoolis jälgime väga tähelepanelikult iga lapse tähte, mida ta kirjutab

mitte eesmärk pole teha ÄRA

ruttu

palju

kuidagimoodi

vaid maalida iga oma tähte

 

Arvo Pärt õpetab meile ka seda

ta õpetab meid iga üksikut heli kuulama

ja seepärast Pärdi muusika ka ülendab meid

ja lapse edusammud ülendavad ka meid - kes me last suuname selle äratundmiseni

et täna on parem

nii on õigem

nii on ilusam

see on meie püüdlus eelkoolis

tähtis ei ole see, et laps MEILE silma vaatab tervitamise ajal,

vaid see, et laps MEID sel hetkel vaatab ja näeb ja ära tunneb,

et meie olemegi need,

keda ta on oodanud-

Õ P E T A J A -

ja nii hakkab muutuma ka lapse silmavaade

kust peegeldub see ülendumine

 

nii et näete - meie töö mõõduks eelkoolis on see

et lapse silmavaade muutuks

et ta hakkab mõistma koolitöö tõsidust

ja temas kohtuvad need 2 mina, kellest kirjutasin