Iga õpilane on individuaalsus. Õpetajatena peame arvestama iga lapse individuaalsete vajadustega ja iseärasustega. Sellest punktist algab meie tegevus, mis on suunatud õppija arengu toetamisele. Aga õpetaja? Aga mina? Kas õpetaja on ka individuaalsus? Ja kas see on nii, et eile ei olnud ja täna oleme, või on see pigem protsess? Kas võiks rääkida iga õpetaja individualiseerumisest kui protsessist? Kui jah, siis mida see endaga kaasa toob konkreetsesse kooli/lasteaeda?

Kui iga õpetaja on individuaalsus mõtete tasandil, siis sellega oleme ehk harjunud, kui aga individualiseerumine ulatub juba tundmuste ja emotsioonide tasandile, siis kuidas see igapäevaelus väljendub? Mida see endaga kaasa toob? Mida see kaasa toob inimestevahelistesse suhetesse?

Väärtusarendus ja väärtuskasvatus on seotud inimestevaheliste suhetega, suhtlemisoskusega, emotsioonidega ja suhete "hooldamisega". Väärtusarenduse peamiseks mõõdikuks pean meeleolu. Mitte, et MIDA me teeme, vaid KUIDAS me teeme?

Väärtusarendus ja -kasvatus on seotud õpetaja enda hoiakute, suhtumiste ja väärtushinnangutega, selle kõige teadvustamisega ja vajadusel muutmisega. Õpetaja suhtumisega iseendasse. Ja teiseltpoolt suhtumisega õpetajasse. Oleme harjunud rääkima õpi- ja kasvukeskkonnast ja selle loomisest. Aga õpetaja töökeskkond? Aga arengukeskkond õpetajale, et õpetaja saaks õppida ja kasvada koos oma õpilastega?

Iga õpetaja, koolijuht võib luua oma kooli.  Erahariduses muutub professionaalne vastutus aga märkimisväärselt, selgemaks saavad sihid ja muutmist/muutumist vajavad üksikasjad. Erakool peabki olema hea kool, et elus olla, et elus püsida.